Ma kujutan ette ELi, kus kõigi põlvkondade – noorte, vanade ja vahepealsete – hääli hinnatakse võrdselt meie ühise tuleviku kujundamisel. Tõeliselt õitsev ühiskond oleks oma ülesehituselt põlvkondadevaheline: kus noored toovad innovatsiooni ja energiat, vanemad põlvkonnad pakuvad tarkust ja kogemusi ning keskpõlvkonnad aitavad juhtimise ja koostöö kaudu mõlemat maailma ühendada. Mis peaks nüüd juhtuma, et see reaalsuseks muuta? Iga oluline poliitika – kliimast eluasemeni ja digiüleminekuni – peaks hõlmama ametlikke konsultatsioone noortenõukogude, eakate võrgustike ja põlvkondadevaheliste foorumitega, et otsustest saaksid kasu kõik vanuserühmad. Haridus ei tohiks lõppeda koolis. Vajame jõulisi programme, mis aitavad eakatel püsida kursis uute tehnoloogiatega ning võimestada noori kodaniku- ja demokraatliku kirjaoskusega. Linnad peaksid edendama ühiseid kogukonnakeskusi, kus põlvkonnad saavad kohtuda, mõtteid vahetada ja suhteid luua – alates ühiselamuprojektidest kuni eri vanuses kultuurikeskusteni. Kliimaõiglus on oma olemuselt põlvkondadevaheline. Otsustes tuleb arvesse võtta pikaajalist keskkonnamõju, kaasates noori aktiivselt kestlikkusstrateegiatesse. Ühendatud Euroopa algab ühendatud põlvkondadest. Ehitagem sildu, mitte müüre vanuserühmade vahele, ja kujundagem poliitikat, mis aitab igal kodanikul, olenemata vanusest, anda oma panuse edukasse ühiskonda ja sellest kasu saada.