Elanikkonna vananemise tõttu toimub ELis eraettevõtete omandisuhetes märkimisväärne muutus: igal aastal vahetab omanikku 450 000 ettevõtet, mis ohustab järjepidevust kolmandikul juhtudest. Ilma selgete pärimisstrateegiateta riskivad paljud pereettevõtted sulgemisega. Finantssektori ostjad, nagu ka börsivälistesse ettevõtetesse investeerivad ettevõtted, eelistavad sageli lühiajalist kasumit pikaajalisele jätkusuutlikkusele, mis toob kaasa väärtuse väljavõtmise, nõrgenenud ettevõtted ja kohaliku maksubaasi vähenemise. Agressiivsete omandamiste tulemuseks võib olla tootmise ümberpaigutamine madalapalgalistesse piirkondadesse, samas kui välismaised väljaostud võivad intellektuaalomandi ja talendid EList välja viia. Nende probleemide lahendamiseks pöörduvad mõned omanikud töötajate omandi poole, mis lisab ettevõtetesse sotsiaalse vastutuse. Uuringud näitavad, et töötajate omanduses olevatel ettevõtetel on suurem tootlikkus, suurem vastupanuvõime ja väiksem käive. ELil puudub siiski õiguslik ja institutsiooniline toetus sellistele üleminekutele. Sellised riigid nagu USA, Ühendkuningriik ja Kanada on vastu võtnud töötajate aktsiaomandi kavad (ESOP), mis võimaldavad töötajatel ühiselt osta aktsiaid ilma isiklike investeeringuteta, mida toetavad valitsuse toetatud finantsmehhanismid. USAs töötab 10% erasektori tööjõust ESOPi ettevõtetes, millest paljud on loodud pärimisprobleemide lahendamiseks. Ühendkuningriigis on töötajate väljaostud muutunud teiseks kõige populaarsemaks pärimislahenduseks. Sloveenia tutvustab ELile ESOPi mudelit, kuid laiendamine on võimalik ainult piisavate rahastamisvahendite ja ELi tasandi toetustegevuse abil.