Rongi korduv rumblemine pani mind tagasi langema välismaailma mõtetesse. Nii palju kui ma püüan, ei suuda ma ette kujutada kaost ja segadust võõraste meeletutes mõtetes, pidevat rotivõistlust, ahnust, enesekeskset mind, mind, mind. Kuidas saavad inimesed elada rahuldustpakkuvat ja tähendusrikast elu, mõeldes ainult iseendale? Kogu mu kasvatus, kogu mu olemus näib olevat selle idee vastu mässav. Ma mõistan, et nende rongid võivad olla kiiremad või nende tehnoloogia arenenum, kuid see kahvatub võrreldes meie kogukonna harmoonia ja hiilgusega. Minu kõrval istuv vanadaam läheb tööle ja tema kõrval olev noormees on võrdsed, sest nad annavad kogukonnale tagasi täpselt nii palju kui võimalik. See ei ole midagi, mida ma usun, see on midagi, mida ma tean, kogu oma enesega. Ma ei suuda ette kujutada stressi, mis tuleneb sellest, et pean iga päev otsustama, mida teha, ega muret tekitavat survet, kas mul on piisavalt vahendeid, et ellu jääda, rääkimata püüdlusest. Ei, on mõistlik, et me ei suhtle välismaailmaga. Kuidas me saaksime isegi kontakti luua, nii et me oleksime üksi nii piisavad, et nad igatseksid pidevalt rohkemat – me oleme nii tohutult erinevad. Milline imeline õnn siin sündida.