HER-autismi vabatahtliku meeskonna kaasasutajana, sotsiaalantropoloogina ja kolme lapse emana – sealhulgas kümneaastane mittekõnelev autistlik tütar – kujutan ma ette Euroopat, mis tõeliselt omaks võtab mitmekesisuse, mitte ainult poliitika, vaid ka igapäevase praktikana. Mitmekesisus ei ole probleem, millega tuleb tegeleda. Olenemata sellest, kas mitmekesisus tuleneb vanusest, soost, päritolust, puudest või tervislikust seisundist, tuleks seda tervitada ja kajastada kõigis eluvaldkondades. Puue on üks paljudest inimkogemuse väljendustest. Kuna peaaegu iga neljas inimene ELis elab mingi puude all, ei ole sotsiaalne kaasatus marginaalne küsimus – see on demokraatias kesksel kohal. Toetan kindlalt kogu ELi hõlmava isikliku abi süsteemi loomist, mis põhineb autonoomial, valikul ja väärikusel. See on oluline samm üksikisikute võimestamise suunas, et nad saaksid elada täielikult ja sõltumatult. Samuti on eetilisel ja kaasaval tehnoloogial tohutu potentsiaal parandada suhtlemist, juurdepääsetavust ja igapäevaelu kõigi võimete ja põlvkondade jaoks. Empaatiast juhindudes muutub tehnoloogia võimsaks ekvalaiseriks. Eurooplastena peame ka tagama, et meie institutsioonid räägiksid selges ja kaasavas keeles, et kõik kodanikud mõistaksid, osaleksid ja saaksid kuuldavaks. Empaatiast kui demokraatlikust vajadusest peab saama poliitilise dialoogi oluline osa. Poliitika, mida me täna kujundame, määratleb homse solidaarsuse ja õigluse. Euroopa kõigi jaoks ei ole unistus. See on vastutus.