Põlvkondadevaheline solidaarsus on kõige tõhusam perekonnas, mis on jätkuvalt peamine ülalpeetavate laste, nooremate täiskasvanute ja hooldust vajavate eakate toetamise pakkuja. Seetõttu on perepoliitika selle küsimuse käsitlemisel keskse tähtsusega. Teiseks tähendab põlvkondadevaheline õiglus seda, kuidas rahalised vahendid ja otsustusõigus jaotatakse eri vanuserühmadele, aga ka seda, kuidas üksikisikud saavad aidata kaasa heaoluriigi õiglasele ja vanuseliselt tasakaalustatud mudelile. Näiteks võib hilisem pensionile jäämine ja/või paindlik töökorraldus vanemas eas aidata vähendada pensionisüsteemide finantskoormust. Õigluse huvides tuleks selles siiski arvesse võtta inimeste suutlikkust töötada kauem, näiteks sõltuvalt nende tervislikust seisundist, perekondlikust olukorrast, haridusest, elukestva õppe võimalustest ja juurdepääsust tööturule. Nii pere- kui ka tööturupoliitikas tuleks arvesse võtta, et meie perekonnad muutuvad üha mitmekesisemaks sotsiaaldemograafiliste tunnuste poolest, nagu vanus, tervis, perekonna koosseis, haridus või etniline päritolu. See mõjutab eri piirkondade ja kohtade eri perede võimet kohaneda tööturu või uute väljakutsetega, nagu kliimamuutused. Põlvkondadevaheline dialoog, milles võetakse arvesse igas vanuses inimeste huve, kogemusi ja vaatenurki, on oluline tagamaks, et ühtegi põlvkonda ei jäeta kõrvale.