Tõelise põlvkondadevahelise õigluse tagamiseks peame minema kaugemale majandusmudelitest, mis tuginevad lõputule majanduskasvule. Euroopa majanduskasvujärgses lähenemisviisis tunnistatakse, et jõukust ei saa rajada ressursside ülekasutamisele, ökoloogilisele hävitamisele, ebavõrdsuse süvenemisele ja tasustamata hooldustöö alahindamisele, mis kõik kahjustavad tulevaste põlvkondade heaolu. Tõeline põlvkondadevaheline õiglus tähendab planeedi võimaluste piires elamist ja ressursside õiglast jaotamist ajas. See nõuab üleminekut SKP kasvu esmaselt eesmärgilt heaolule ja hooldusele kui kesksele poliitilisele eesmärgile. Avaliku sektori investeeringutes tuleb esikohale seada sotsiaalne ja ökoloogiline vastupanuvõime – hooldustöö, haridus, kliimamuutustega kohanemine –, mitte majanduskasv enda pärast. Valitsused peaksid jälgima ja suunama erasektori osalejaid ja rahastamist kas kapitalikontrollide või avaliku sektori omandistruktuuride kaudu, et tegeleda laiemate ühiskondlike eesmärkidega kui kasumlikkuse stiimulid. Eelarveraamistikud peaksid seda muutust kajastama, kasutades selliseid vahendeid nagu heaolu ja sooteadlik eelarvestamine ning progressiivsed maksumeetmed (nt omandimaks), millega tagatakse, et praegune ressursside tarbimine ei toimu homse arvelt. Feministliku kasvujärgse lähenemisviisi integreerimine põlvkondadevahelisse õiglusse on oluline tagamaks, et majandussüsteemid toimivad inimeste ja planeedi heaks nii praegu kui ka tulevikus. See ei tähenda mitte ainult kahju vältimist, vaid ka põlvkondadevahelise ühise ja kestliku heaolu loomist piiritletud planeedil.