Üldine suundumus lääne demokraatlikes riikides on selge. Üleminek nulltunnilepingutele või ajutistele ametikohtadele, töökohakindluse vähendamine, palkade alandamine ja teatavat liiki töökohtade vabastamine miinimumpalga tagatistest. See juhtus ka Euroopas, näiteks töötajate lähetamise direktiivi (2016/1234/EL) artikli 3 lõikega 3, millega vabastati transpordisektori töötajad miinimumpalgast. Samal ajal palgatakse üha rohkem inimesi valgekraede sektoris väliskonsultantidena ebakindlate lepingutega, mis on uskumatult stressirohked ja ei jäta turvalisust. Miks me seda teeme, miks on ainus vestlus keskendunud "konkurentsivõimele" ja tõhususele, samal ajal kui me ise naljatame, et tööhõive on kõrge, kuid ainult nende kohutavate töötingimuste ja lepingute tõttu? EL peaks investeerima rohkem vahendeid selliste poliitikameetmete ja soovituste toetamisse, mille eesmärk on parandada haridussektorit ning luua paremad ja ohutumad töötingimused. Kuid kui otsustusprotsess ei ole ainult ühepoolne, st ettevõtetest Euroopa Komisjonini, võtmata arvesse nooremate põlvkondade ja töötajate häält, siis kuidas saab see nihe üldse toimuda?