Ma kujutan ette Euroopa Liitu, kus põlvkondadevaheline solidaarsus ei ole mitte ainult ideaal, vaid ka elav reaalsus, kus eakate tarkus, noorte energia ja tööealise elanikkonna kogemused saavad kokku, et ehitada üles vastupidav, kaasav ja kestlik ühiskond. Selles tulevases ELis ei ole poliitika kujundatud mitte ainult praeguste valijate, vaid ka tulevaste põlvkondade jaoks. Avalik ruum on mõeldud juurdepääsetavuseks ja suhtlemiseks vanuserühmade vahel, haridussüsteemid seavad esikohale empaatia ja kodanikuaktiivsuse ning demokraatlikes protsessides hinnatakse igas vanuses hääli. Et seda visiooni ellu viia, peame tegutsema kohe. Esiteks peame investeerima põlvkondadevahelisse dialoogi, luues koolides, kogukondades ja töökohtades platvorme, kus igas vanuses inimesed saavad jagada kogemusi, ideid ja probleeme. Teiseks peame seadma prioriteediks kestliku poliitika, milles võetakse arvesse pikaajalist mõju nii inimestele kui ka planeedile, tegeledes kliimamuutuste, digiülemineku ja majandusliku ebavõrdsusega tulevikusuundade analüüsi abil. Lõpuks peavad ELi institutsioonid tagama, et noortel oleks laua taga koht – mitte märgina, vaid võrdsete partneritena tuleviku kujundamisel. Ühendatud ja õitsva ühiskonna ülesehitamine tähendab vanusepõhiste lõhede hülgamist ja sellise kultuuri omaksvõtmist, kus õppimine ja vastutus on põlvkondade vahel jagatud. Otsused, mida me täna teeme, peavad lähtuma pärandi põhimõttest – mitte ainult sellest, mida me praegu saavutame, vaid ka sellest, mida me maha jätame. Sellest sõltub Euroopa Liidu tulevik.