aastaks prognoositakse noorte (15–29aastased) arvu vähenemist, eakate arvu suurenemist +65 võrra. Muuseumid peavad end ümber kujundama põlvkondadevahelisteks sotsiaalkeskusteks: eredad ruumid, kus vanemad ja nooremad täiskasvanud suhtlevad, suhtlevad ja õpivad üksteiselt, arendades vastastikust toetust. Muuseumid saavad kavandada linnade põlvkonnaprogramme, et luua ruumi dialoogiks ja kultuuriliseks kaasamiseks, edendada sotsiaalset kaasatust ja kogukonna ühtekuuluvust, edendada teadusuuringuid ja haridust ning edendada kasu tervisele (ICOM). Kui muuseumid muudetaks ISB-ks vanadele ja noortele täiskasvanutele (mitte ainult lastele), oleks see: 1. suurendada sotsiaalset kaasatust, tegeledes nii nooremate kui ka vanemate inimeste eraldatuse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemiga; 2. hõlbustada põlvkondadevahelist teadmussiiret, näiteks digioskuste edasiandmist noorematelt eakatele ja mentorlust vanematelt täiskasvanutelt noorematele; 3. aktiivselt osalema NEET-noorte (mittetöötavad ja mitteõppivad noored) ning pensionäride olulistes rollides. See võib avaldada skaleeritavat sotsiaalset mõju, näiteks: 1. tervishoiukulude kokkuhoid; 2. aidata kaasa NEET-noorte oskuste ja võimete arendamisele, et aidata neil leida tööd või huvi õpingute vastu, vähendades seeläbi NEET-noorte määra; 3. Pensionäride kaasamine aktiivsetesse rollidesse, et vähendada finantssurvet. 4. partnerluste võimendamine sel eesmärgil juba tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide ja kohalike ühendustega; 5. Partnerlused akadeemiliste asutuste ja poliitikakujundajatega, et hinnata ja toetada projekti juhtumiuuringuna, mis kinnitab ELi poliitika ettepanekut.