Üks valdkond, kus põlvkondadevahelist õiglust tuleb kiiresti käsitleda, on kliimapoliitika. Kliimamuutused on kõige pakilisem näide sellest, kuidas lühiajalistel otsustel võivad olla laastavad pikaajalised tagajärjed. Siiski jäetakse noored – kes elavad nende tagajärgedega kõige kauem – sageli kõrvale poliitika kujundamisest, mille eesmärk on neid tagajärgi lahendada. Vajame selget muutust ELi kliimastrateegias: Pikaajaline mõju peab olema tähtsam kui vahetu poliitiline või majanduslik mugavus. Iga oluline keskkonnaalane otsus peaks sisaldama noortega konsulteerimist kui tavapraktikat, mitte erandit. Noorte kliimanõukogudel peaks olema tegelik mõju nii riiklikul kui ka ELi tasandil ning neil peaks olema hääleõigus või nõuandev pädevus asjaomastes komiteedes. Lisaks tuleks koolides õpetada põlvkondadevahelist kliimaõiglust – mitte ainult teadusküsimusena, vaid ka kodanikuvastutusena. Vanemaid põlvkondi tuleks seevastu kaasata teadlikkuse suurendamise kampaaniate ja põlvkondadevaheliste projektide kaudu, mis toovad kokku noored ja eakad, et töötada oma kogukondades kestlikkusalgatuste kallal. Kui kliimamuutused on põlvkondi hõlmav kriis, peab reageerimine olema kavandatud põlvkondadevaheliselt. Euroopa saab olla teenäitajaks, näidates, et keskkonnaalane vastutus on jagatud kohustus – ja et iga hääl, olenemata vanusest, arvestab elamisväärse tuleviku ehitamisel.