Nagu me juba teame, Euroopa ühiskond vananeb ja peab kohanema. Probleem on ka selles, et lapsi ja noori ei inspireeri enam eakad, vaid nende eakaaslased, eelistatavalt sotsiaalsete võrgustike kaudu. Loomulikult ei tea enamik neist, kuidas teravilja umbrohtudest eraldada, ja sellel on pikaajalised negatiivsed tagajärjed, mida enamikul juhtudel oma elus kunagi ei parandata. Seetõttu teen ettepaneku, et Euroopa Komisjon pööraks oma poliitikas tähelepanu sellele, et võimaldada kohalikes kogukondades põlvkondadevaheliste keskuste ehitamist, riigi- ja munitsipaalomandis olevate lagunevate hoonete renoveerimist põlvkondadevahelise ühiskondliku elu vajadusteks ning võimalust korraldada eramuid, et muuta need põlvkondadevahelisteks hooneteks vastavalt üksikisikute soovidele. Põlvkondadevahelised kogukonnad tegeleksid ka päevahoiu probleemiga nooremate ja vanemate inimeste puhul, kes erinevatel põhjustel ei saa endale lubada institutsioonilist hooldust. Kõik peaks olema korraldatud nii, et see toimuks pädevate teenistuste professionaalse järelevalve all. See lahendaks korraga mitu probleemi. Kõigil minu mainitud eelistel on ka teaduslik alus, neid peaks toetama Euroopa Komisjon ja seega tuleks neid rakendada ELi riikide kohalikes kogukondades.