Enamik, kui mitte kõik põlvkonnad, kes on viimase 50 aasta jooksul heaoluriikides pensionile jäänud, on seda teinud kasumiga: nad maksid sotsiaalmakseid vähem, kui nad said pensionihüvitisi/-pensione. Varasemad põlvkonnad kompenseerisid selle kaudse maksega: nende sündimuskordaja ületas põlvkonnavahetuse määra (2,1). Meie heaoluriikideks olevat püramiidskeemi on aeglaselt õõnestanud liiga kõrged pensionid. See oli võimalik tänu tootlikkuse kasvule ja valitsemissektori võla tohutule kuhjumisele. Mõlemad võimalused tunduvad nüüd palju keerulisemad: Euroopa on juba nii avaliku kui ka erasektori jätkusuutmatu võlakoorma all ning tema majandustulemused on olnud pidevalt kehvad. Vastuste hulgas, mida me nende probleemide puhul võib-olla vajame, on: Vähendada kõiki rikkuse loomise takistusi. Kui eraettevõtted makse ei maksa, puudub sotsiaalhoolekandesüsteem. - stimuleerida innovatsiooni, mis toob kaasa töökohtade nõudluse vähenemise: näiteks robotiseerimine kõigis sektorites, mis on töötajate jaoks vähem atraktiivsed. - Lastega pered ja töötavad vanemad maksavad süsteemi kahekordselt: nad maksavad makse ja sotsiaalkindlustusmakseid ning on järgmise põlvkonna töötajad. Seega peaksime kogu sotsiaalpoliitika ümber kujundama, tagamaks, et lastega töötavatel peredel on alati (ceteris paribus) paremad võimalused kui lasteta töötajatel või peredel, kes ei ole lapsevanemad.