Ma kujutan ette ELi, kus põlvkonnad teevad tõeliselt koostööd, ühendades vanemate kodanike tarkuse noorte innovatsiooniga. Õitsev ühiskond tähendab enamat kui majanduskasvu – see tähendab kaasava poliitika edendamist kliimameetmete, hariduse, tehnoloogia ja sotsiaalse õigluse valdkonnas. Selle saavutamiseks peame aga tegelema lünkadega. Nooremad põlvkonnad tunnevad end poliitiliste otsuste tegemisel sageli ennekuulmatuna, samas kui vanemad põlvkonnad võivad tunda end kiirete ühiskondlike muutuste tõttu kõrvalejäetuna. Praegu on vaja enamat kui sümboolset põlvkondadevahelist dialoogi – me peame looma konkreetsed platvormid, mis annavad mõlemale vanuserühmale tõelise mõjuvõimu. See hõlmab seadusandliku võimuga noortenõukogusid ja kõrgemaid nõuandekogusid, kes kujundavad poliitikat sellistes kriitilistes küsimustes nagu poliitika, majandus, haridus, tehnoloogia, elukalliduse tõus, eluase ja kliimamuutused – kõik see mõjutab meid tulevaste põlvkondade jaoks. Ilma tõelise koostöö ja ühise otsustusprotsessita jääb õiglus loosungiks, mitte reaalsuseks.