ELis, kus põlvkonnad ühinevad õitsva ühiskonna nimel, elavad igas vanuses inimesed tänapäeval rahulikus maailmas, kus on edukas looduskeskkond ja sotsiaal-majanduslikud süsteemid, mis võimaldavad neil elada oma parimat elu – neil on juurdepääs haridusele, toidule ja eluasemele, nad saavad kasutada ühistransporti ja jalgrattaid, et jõuda sinna, kuhu nad lähevad, neil on juurdepääs töökohtadele, mis pakuvad neile hea elu eest piisavat palka. Tööelu lõpus on neil pension, mis võimaldab neil elada ilma rahalise stressita. Sama kehtib ka 50 aasta pärast, kui need noored lähevad pensionile ja siirduvad töölt pensionile. Sama kehtib ka 50 aastat hiljem, kui nende lapselapsed seisavad nende asemel. Kõik see nõuab, et poliitikakujundamise protsessides võetaks arvesse poliitika pikaajalist ja valdkonnaülest mõju igas vanuses praegustele ja tulevastele põlvkondadele. Selleks peab EL kasutama selliseid vahendeid ja meetodeid nagu tulevikusuundade strateegiline analüüs ja integreeritud mudelid, et vaadata kaugemale. Silod tuleb ühendada poliitikavaldkondade vahel ning normaalsete mitteekspertidega, eriti noortega, kes on veel sündimata põlvkondade asendajad, tuleb konsulteerida, et teada saada nende vajadusi, hirme ja soove tänapäeva ja tuleviku maailma jaoks. See tegevus peab olema sisukas ja avaldama poliitikale tegelikku mõju. Näited tulevaste põlvkondade institutsioonidest ja põlvkondadevahelisest õiglusest kogu maailmast võivad olla ELile eeskujuks, millest õppida ja millele toetuda.