Rikkumisest teatajad on meie ühiskonna nurgakivi ja vajadus toimiva majanduse järele. Nende panus on sageli üksildane. Julgus paljastada kõige hullemaid korruptsioonivorme, süsteemseid riske ja otseseid pettusi tekitab neile sageli probleeme, kui nad teevad seda, mis on õige. Ilma nendeta on ühiskond koht, kus ei ole tipptaset, ja nii on ka turg. Kui see tipptase on heidutatud, suurenevad eespool nimetatud probleemid ja äärmusluse tase, mille tulemuseks on positiivne tagasiside serionegatiivsete probleemide kohta. Hiljuti, 2019. aastal, võttis EL vastu direktiivi 2019/1937, mis on ambitsioonikas samm rikkumisest teatajate paremate kaitsemeetmete suunas. Kui paberimajandus kõrvale jätta, siis on mitmeid juhtumeid, kus rikkumisest teatajate suhtes ei ole käesolevat direktiivi ilmselgelt (veel) kohaldatud. Kui ma olin Brüsseli majandusfoorumil, tõstatasin ma selle küsimuse hoolikalt ettenähtud aja jooksul. Vaikus oli - kahjuks - kurt. Selline viha on üsna nähtamatu. Eitamine, hooletussejätmine ja repressioonid - lisaks vihkamise vormile iseenesest - õhutavad igasuguseid muid sotsiaalseid rahulolematust ja jätavad suured probleemid lahendamata. See on ka turutõrge. Vastupidiselt saavad tööstusharud probleeme lihtsamalt isoleerida ja lahendada, kui alt-üles meetmed võetakse kiiresti. Vähendatakse ka regulatiivset koormust, kuna pettuste vastu võitlemiseks on vaja vähem bürokraatiat. Ning lõpuks on meie ühiskonnad konkurentsivõimelisemad ja lugupidavamad. Lahendame selle tõsise probleemi!