Minu kodumaal on pärast COVID-19 kriisi ja energiakriisi elu palju muutunud. Iga päev kogeme vägivalda alaealiste seas, koduvägivalda maal ja suurlinnades. Viimastel aastatel on radikaalse vägivalla registreerijate võrgustik registreerinud vihakõnet avalikus ruumis, rassistlikku vägivalda piiril ja koolivägivalda. Kuna suur osa elanikkonnast ei usalda ametivõime, panevad ohvrid mõtlema ja väldivad ametlikke kaebusi. Riik, omavalitsused ja koolid teevad jõupingutusi vihakõne teemaliste seminaride korraldamiseks, kuid see ei ole tõhus, kuna nähtus areneb koos kasvutendentsiga. On hädavajalik, et EL teeks koostööd ja pühenduks ühiskonnale ning väldiks lähitulevikus halvemaid olukordi. Me unistame ühiskonnast, kus valitseb rahu ja mõistmine, mitte vihkamine ja sõda.