Dorestc annab oma panuse mitmete küsimuste kaudu. Oletame, et riigis on vihkamine normaliseerunud ja enamik kodanikke võtab homofoobse, transfoobse või rassistliku seisukoha. Kui demokraatia järgib enamuse tahet, siis kuidas saab see vähendada vihkamist ühiskonnas nendes tingimustes? Kuidas vabaneda vihast, kui inimesed vihkavad? Kas see ei oleks vastu nende tahtmist? Kas see ei oleks rünnak demokraatia definitsiooni vastu? Samuti, kui vastus nendele küsimustele on haridus, kuidas sa harida kogu elanikkonna nullist teemal, mida nad ei taha kuulda? Millised muud demokraatlikud vahendid meil on? Kas me saame vähendada vihkamist, mõistes mehhanisme, mille abil see tekib? Kas see kõik ei alga hirmust? Mis meie ühiskonnas seda hirmu õhutab? Milliseid reforme võiks vastu võtta? Kas selle hirmu õhutamine on fraktsioonide poliitiline huvi? Kui jah, siis millised on need fraktsioonid? Kasum? Võim? Mis siis, kui kasum ei ole enam huvi? Mis siis, kui raha ei ole enam jõuallikas? Mida me vastutasuks teeme?