Põlvkondadevaheline õiglus Euroopas on üha suuremas ohus. Noored seisavad silmitsi kasvavate elamiskulude, taskukohase eluaseme ja kasvava rahalise ebakindlusega. Kuid õpilased esindavad sellel maastikul eraldi rühma, millel on konkreetsed haavatavused, mis on otseselt seotud nende võimega haridusele juurde pääseda ja seda täiendada. Energiaostuvõimetus, halva kvaliteediga eluasemed ja ebapiisavad üliõpilaste tugisüsteemid kahjustavad mitte ainult õpilaste elutingimusi, vaid ka nende õigust õppida ja ühiskonnas täiel määral osaleda. Euroopa Üliõpilasliidu (ESU) puhul tuleb igas põlvkondadevahelise õigluse strateegias selgesõnaliselt tunnustada üliõpilasi oma kategooriana, mitte lihtsalt noorte alarühmana. Õpilased seisavad sageli silmitsi ainulaadsete väljakutsetega: kodust eemaldumine ilma finantsstabiilsuseta, põhivajaduste rahuldamine osalise tööajaga töökohtade abil ning teiste rühmade sotsiaalkaitsest ilmajätmine. Selline surve võib põhjustada koolist väljalangemist, piiratud liikuvusvõimalusi ja pikaajalist ebavõrdsust. Õiglane Euroopa lähenemisviis nõuab suuri avaliku sektori investeeringuid kättesaadavasse kõrgharidusse, taskukohastesse ja kestlikesse üliõpilaselamutesse, piisavatesse toetustesse ja tugiteenustesse, mis kaitsevad üliõpilasi vaesuse eest. Eluaseme-, kliimapöörde- ja sotsiaalkaitsepoliitika peab kajastama nii noorte kui ka üliõpilaste tegelikku olukorda. Põlvkondadevaheline õiglus peab tagama, et tänapäeva noored – ja eriti tänapäeva õpilased – ei kannaks ebaproportsionaalselt suurt koormust.