Eelseisva kliimakatastroofi kontekstis tähendab põlvkondadevaheline õiglus minu jaoks eelkõige tõhusat kliima- ja keskkonnakaitset. Vaid CO2-heite ulatusliku vähendamise, CO2-maksu tõstmise ja kliimat kahjustavate toetuste kaotamisega saab luua aluse tulevaste põlvkondade eluruumile. Samal ajal tuleb meeles pidada meie ühiskonna vanemaid liikmeid. Kuigi me elame kauem, ei pruugi tervena elatud aastate osakaal tingimata suureneda. Seetõttu on vaja rohkem investeerida ennetusprogrammidesse (vaktsineerimine, sõeluuringud jne) ning juurdepääs nn tervislikele eluviisidele peaks olema taskukohane (nt madalamad puu- ja köögiviljamaksud kogu ELis). Lisaks tuleks linnu kohandada kõigi vanuserühmade vajadustele (nt rohkem ühistransporti, mitte kärpeid) – paljud neist muutustest on seotud ka kliimaseisundiga. Pensionisüsteemi tuleb muuta. Sooviksin näha kolmandas sambas (erapensionid) rohkem võimalusi ja vähem makse. Seda võiks edendada ka kogu ELis ning EL võiks osaleda ka programmides, millega teavitatakse noori põlvkondi ja suurendatakse teadlikkust valmisoleku vajadusest.